Tartu Tuletõrjeühingust
Vabatahtliku tuletõrje asutamine Eestis
Läbi aegade on inimestel tulnud võitlust pidada tulekahjudega. Seda on tehtud ja tehakse nii individuaalselt kui organiseeritult. Esimese vabatahtliku tuletõrjekomando kutsus 1736. aastal ellu kuulus teadlane ja riigitegelane Benjamin Franklin USA-s Philadelphia linnas. Sealt levis idee ka teistesse maadesse, sealhulgas ka Eestisse. Esimese vabatahtliku tuletõrjeformeeringuna Eestis asutati 1788. aasta 23.mail (vana kalendri järgi) Tallinnas Mustpeade vennaskonna vabatahtlik tuletõrjekomando. See oli esimene Tsaari-Venemaal ja üks esimesi Euroopas.
Tallinna kasv kutsus aga esile vajaduse tugevama ja massilisema tuletõrjeorganisatsiooni järele. Nii asutatigi 1862. aasta 2. augustil Tallinna Vabatahtlik Tuletõrje Selts - esimene vabatahtlik tuletõrjeorganisatsioon Tsaari-Venemaal. Tallinna eeskujul algas tuletõrjeseltside hoogne asutamine ka teistes Eestimaa linnades ja suuremates asulates. Vabatahtlikud tuletõrjeseltsid asutati 1864.a. 5. veebruaril Tartus, 1866.a. Pärnus, 1867.a. Valgas, Võrus, Kuressaares ja Põltsamaal, 1868.a. Viljandis ja Haapsalus, 1872.a. Narvas, 1873.a. Paldiskis, 1877.a. Rakveres, 1879.a. Paides jne.
Tuletõrjeseltside areng
Tänu seltside liikmete entusiasmile ja elanike arusaamisele tuletõrje vajalikkusest toimus pea kõigis seltsides reibas tegevus. Koguti raha, mille eest osteti kustutusvahendeid ning ehitati tegevuseks vajalikke hooneid. Enamik olid tolle aja mõistes saali ja lavaga seltsimajad, kus korraldati pidusid ja muid üritusi. Tuletõrjeseltsidel olid omad puhkpilliorkestrid, laulukoorid ja näitetrupid, isegi raamatukogud. Mitmest allikast kogutud andmeil oli Eestis 1914. aastal 63 pritsimaja. Tuletõrjel oli kasutada 3 tuletõrjeautot, 20 aurupritsi, 1 mootorpump, 410 käsipritsi, 38 riistavankrit ning 340 veevaatveokit. Oluliseks Tartu vabatahtlikele võib nimetada fakti, et just Tartu Vabatahtlike Tuletõrje Seltsil oli esimene tuletõrje paakauto Eestis - "Hansa Lloyd" (1913.a.).
Tartu Vabatahtliku Tuletõrjeseltsi areng
5. veebruaril 1864 teatati raele, et vabatahtlik tuletõrje on asutatud ja asunud oma ülesandeid täitma ning linnas tekkinud tulekahjusid organiseeritult kustutama. Seda päeva peetakse Tartu Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi asutamispäevaks. Tuletõrje koosnes 3 jaoskonnast: ronijate, korrapidajate ja pritsimeeste omast, kelle käsutuses oli viis linnalt saadud pritsi. Emajõe kaldale linna südamesse ehitati kivist tuletõrjedepoo, mis anti üle 19. detsembril 1865. Tuletõrje esimeseks peameheks sai endine tuletõrjekolleegiumi esimees Peter Heinrich Walter. Liikmete arv kasvas, soetati uusi kustutusvahendeid ning asutati uusi jaoskondi. 1880.a. ehitati Õpetaja tänavale teine pritsimaja ning 1882.a. osteti auruprits ja asutati aurupritsijaoskond.
1882.a. kinnitas siseminister seltsi põhikirja ning sellele vastavalt korraldati seltsi tegevust. Juhtivateks organiteks said:
1)nõukogu, kes korraldas organisatsioonilisi ja majandusküsimusi;
2)ülemkomando, mis koosnes peamehest ja jaoskonnaülematest;
3)juhtidekogu, mis toimetas juhtide valimisi, arutas sisemisi asju ja arvustas tulekahjude kustutamist
Esimeseks nõukogu esimeheks valiti bürgemeister Franz Georg Faure.
Tartu tuletõrje oli esimene Eestis, kes võttis kasutusele telefoni. Kubermangu valitsuse loal seati tuletõrjemajja sisse 1888. aastal 10 numbriga telefonikommutaator ja ühendati 15 tulekahju teadaandepunktiga, mis asusid laiali mööda linna. Lisaks telefonile löödi endiselt "tulekella" nii raekoja kui tuletõrjemaja tornis.
1895. aastal asutati tuletõrjeseltsi puhkpilliorkester
Tartule edukaks kujunenud aastad
Märkimisväärne oli 1913. aasta. Linnavalitsuse rahalisel toetusel ja nõukogu energilisel algatusel valmis uus tuletõrjehoone. 13. novembril 1913 anti Baltimaade tolleaegne moodsaim tuletõrjedepoo ekspluatatsiooni. Sellega üheaegselt ostis selts Eestimaal esimese tuletõrjeauto. 3. novembril 1913 jõudis Saksamaalt firmalt firmalt "Hansa Lloyd" 11 000 rubla eest ostetud tuletõrjeauto Tartusse. Selle alusel loodi tuletõrje lendsalk. Nii oli Eestimaa linnadest Tartu esimene, kus asus tegevusse tuletõrjeautol baseeruv tuletõrjekomando.
Oma tegevuse ja saavutustega oli Tartu Vabatahtlik Tuletõrje Selts teistele eeskujuks. Säilinud andmeil oli seltsi tegevusaastail 1864-1914 linnas 731 tulekahju, kuid suuri, laialt levinud tulekahjusid ei olnud, sest nende tekkimise oli ära hoidnud tuletõrjujate kiire ja oskuslik tegutsemine.
Vabatahtlik tuletõrje oli populaarne, tal oli rahva toetus ja valitsusasutuste tunnustus. Tuletõrjeüritused olid enamasti rahvarohked ning kõrgete riigiametnike külaskäikude puhul seisis alati tähtsal kohal paraadmundris tuletõrjujate rivi. Alanud I maailmasõda aga tõmbas reaks aastateks tuletõrje edukale tegevusele kriipsu peale.
...jätkub